Tänapäeva noored on targad, teadlikud ja motiveeritud – neil on rohkem teadmisi, võimalusi ja tööriistu kui eelmistel põlvkondadel. Ometi näeme harva, et neist sirguksid suured tegijad, maailmamuutjad või järgmised Eesti ükssarvikute loojad. Sellest, mis peitub selle vastuolu taga, räägib tänavu Aasta ettevõtlusõpetaja tiitliga pärjatud Kristel Rannaääre, kes on 12 aasta jooksul juhendanud enam kui 180 Õpilasfirmat.
Tänased noored on nutikad, avatud ja loovad. Neil on rohkem teadmisi ja võimalusi kui kunagi varem, kuid sageli takerdutakse hoopis täiuslikkuse otsingusse. Suurimaks komistuskiviks on hirm, et ei olda täiuslikud – küll ei ole idee piisavalt unikaalne, tootepildid piisavalt ilusad või ei tundu logo ja nimi päris õiged. Nii jääbki julgus proovida täiuslikkuse ootuse taha kinni, kuigi just proovimine ja eksimine viivad meid edasi.
Täiuslikkuse otsing ei teki noortes tühja koha pealt – seda kujundab muu hulgas ka haridussüsteem, kus hinnatakse pigem tulemust kui teekonda. Sageli pööratakse tähelepanu sellele, kas vastus oli õige või mitte, kuid vähem sellele, kui palju pingutust, loovust või õppimist sinna vahele mahtus. Eriti tüdrukute puhul on näha, et soov olla “õige” võib hakata julguse arvelt tööle. Neid kasvatatakse sageli otsima veatust, samas poisse julgustatakse rohkem riskima. Kui iga noor saaks rohkem tuge katsetamiseks, riskimiseks ja eksimiseks, kogeksid nad, et tõeline väärtus ei peitu täiuslikkuses, vaid julguses proovida.
Eksimised kui õppimise mootor
Julgust ei õpita teooriast, vaid praktilisest kogemusest – alles siis, kui noor näeb oma otsuste mõju päriselus, muutuvad risk ja eksimine millekski käegakatsutavaks. Üks suurepärane võimalus selleks on Õpilasfirma loomine. Kui sinu toode või teenus jõuab päriselt teiste inimesteni, saad esimest korda ausat tagasisidet. See ei pruugi alati olla positiivne – võibolla on hind liiga kõrge, kujundus ei köitnud piisavalt või tarbijale pakutud idee ei kõnetanud. Aga just selles peitubki noore võimalus harjutada tagasisidet vastu võtma, seda analüüsima, järeldusi tegema ja uuesti proovima. Sellega õpib noor kuidas kukkuda, püsti tõusta ja edasi minna. Ja mis saakski olla parem õppetund eluks? Esialgu võib see samm tunduda hirmutav, aga õpetaja toega saab hirmu muuta võimaluseks.
Muidugi võib aus tagasiside alguses haiget teha – eriti siis, kui oled oma ideesse palju panustanud. Kuid noored õpivad, et tagasilöök ei tähenda väärtusetust, vaid on loomulik osa igast arenguteekonnast. Selline kogemus ei ole kasulik ainult ettevõtluses – see arendab vastupidavust, suhtlemisoskust ja kohanemisvõimet igas eluvaldkonnas, olgu tegemist tulevase töö, õppimise või isiklike suhetega.
Julgus vajab eeskujusid
Tänased noored kasvavad keskkonnas, kus sotsiaalmeedia jätab mulje, et edu sünnib üleöö – piisab vaid ühest ideest ja kohe on kõik särav ja lihtne. Tegelikkus on aga teistsugune. Ettevõtlikkus, edukus ja õnnelik olemine sünnivad enamasti läbi katsetuste, riskimise, eksimiste ja uuesti alustamise. Just seda ongi vaja noortele ausalt näidata. Kui nad näevad, et ka nende eeskujud on kogenud ebaõnnestumisi ja raskusi, mõistavad nad, et takistused ei tähenda lõppu, vaid võivad olla osa kasvamisest. Julguse õppimise üks olulisemaid elemente on mõista, et teekond on täis kõhklusi ja korduskatseid ning just see teebki saavutuse päriselt väärtuslikuks.
Siin on õpetaja roll hindamatu. Kui noor kogeb ebaõnnestumist, võib see alguses tunduda väga raske ja tekitada soovi alla anda. Õpetaja ülesanne on aidata seda kogemust lahti mõtestada: näidata, et iga eksimus toob uue teadmise ja iga tagasilöök on samm edasi. Just toetus ja aus tagasiside annavad noorele kindlust, et ta ei pea raskustega üksi hakkama saama. Nii sünnibki julgus katsetada veel kord ja veel kord.
Ettevõtlikud noored on Eesti tulevik
Kool on noorte jaoks kõige kättesaadavam keskkond ettevõtlikkuse kasvatamiseks. Ettevõtlikkus ei ole pelgalt üks valikaine või lisategevus, vaid hoiak, mis aitab toime tulla igas eluvaldkonnas – koolis, tööl ja kogukonnas. Ettevõtlikud inimesed oskavad märgata probleeme ja otsida lahendusi, algatada kogukondlike tegevusi ja võtta vastutust. See on oskus, millest võidab kogu ühiskond – see loob nii majanduslikku kasu kui tugevama ja sidusama ühiskonna.
Selleks et koolid saaksid seda rolli täita, vajavad nad aga riigi tuge. See ei tähenda ainult õppekavasse kirjutatud eesmärke, vaid päriselt loodud võimalusi: õpetajate järelkasvu, jätkusuutlikke projekte, ettevõtlust vedavate organisatsioonide süsteemset toetamist, õpetajate koolitamist, kaasaegseid õppematerjale jne. Kui tahame, et igas Eestimaa nurgas oleks noorel võimalik kogeda praktilist ettevõtlusõpet, peab riik seda senisest teadlikumalt väärtustama ja süsteemsemalt arendama.